Selle deklaratsiooniga kiidame heaks ilmaliku karistussüsteemi ning
tunnistame, et iga tegu – olgu see hea või halb, peab saama tasutud siin,
maises ilmas, mitte olematus, surmajärgses Põrgus või Paradiisis.
3.2.6.
Saatan pakub vastutust
vastutavatele vaimsete vereimejate eest hoolitsemise asemel.
Vt. “Saatanlik Piibel”, peatükk
„Mitte kõik vampiirid ei ime verd“.
3.2.7.
Saatan pakub inimest ühe loomana,
vahest isegi paremana, kuid sageli siiski tunduvalt halvemana kui need
neljakäpakil jalutajad. Olendina, kes oma jumaliku hinge ja intellektuaalse
arengu tõttu on muutunud kõige pahelisemaks ja õelamaks elajaks maailmas.
Selle deklaratsiooniga kinnitame, et inimene on osa loomariigist,
sündinud evolutsiooni tee, kas iseseisvalt või kellegi sekkumise tulemusena. Me
ei tohiks pidada end paremaks teistest elusolenditest, kellega jagame Maad.
3.2.8.
Saatan pakub kõiki surmapatte,
kuna nad kõik on juhitud füüsilisest, vaimsest või emotsionaalsest heaolust.
Selle deklaratsiooniga tõdeme me, et kõik kristlikus kultuuriruumis tuntud
“seitse surmapattu” (UHKUS. KADEDUS. APLUS. IHARUS. VIHA. AHNUS.
LAISKUS) pole patud, vaid peamised, elu edasiviivad
jõud ning seetõttu ei tohiks neid vältida, vaid iga inimene peaks neid “patte”
hoopis analüüsima ning targalt ära kasutama, et saavutada enamat.
3.2.9.
Saatan on olnud kristliku kiriku
parim sõber, sest ta on hoidnud seda tegevuses kõigi nende aastate vältel.
Sellega väidame, et hoolimata üldsuse arvamusest ei ole me kristliku
kiriku vaenlased, vaid pigem on kristlik kirik määratlenud end meie vaenlasena.
Satanistid pole eales deklareerinud oma vastandumist kristlastega. Küll aga on
kristlased end meile vastandanud tuhandeid aastaid.