1997. aastal hakkas üks kahekümnendates eluaastates inimene, tuntud hüüdnime Jason all, mõtlema saatana kiriku loomisest Eestis. Teda tagantlükkavaks jõuks oli soov mitte karta tunnistada oma usku. Selle ajani olid satanistid Eestis üldiselt tuntud hauarüüstajate, röövlite ja vandaalidena. Tundes tollasele meediale kõneainet pakkunud inimesi isiklikult, leidis Jason, et nende teod ja sõnad ei käinud kuigivõrd kokku.

Olles uurinud satanismi tausta ja õpetusi, sai kiiresti selgeks, et kõnealune filosoofia ei käi ühte jalga seni kõneainet pakkunud hauarüüstajate ja nekrofiilidega. Jason tundis end isiklikult puudutatuna – mida enam ta satanismi tõdesid uuris, seda enam tundis ta soovi end avalikult satanistina identifitseerida. Ent meedia loodud stereotüüp klassikalisest satanistist sundis teda vaikima.

1999. aastal sai karikas täis. Õpetus tundus liiga realistlik, ratsionaalne ja vabastav, et seda enam kauem varjata. Olles põhjalikult uurinud modernse satanismi isa Anton Szandor LaVey peateost e. “Saatanlikku Piiblit”, võttis Jason peale pikka kaalumist ühendust meediaga ja andis avalikkusele teada plaanist asutada Eestis saatanlik kogudus.

Idee leidis laialdast toetust. Tõsi - toetajaid oli mitmest eri leerist. Osad olid tõsiseltvõetavad satanistlikku ideoloogiat viljelevad isikud ja osad tavalised antikristlased, paganad jmt, kellele kristliku kiriku kirjalikult tunnistamata usumonopol Eesti Vabariigis polnud vastuvõetav. Astudes suhtlusse kõigi huvilistega, sai välja valitud niinimetatud tuumik, kes pidanuks saama Eesti Satanistliku Koguduse asutavaks koguks.

Enne reaalsete sammude astumist oli vaja veel paika panna üldine, kandev filosoofia. Kuna satanism oma olemuselt on tavatähenduses üsna ateistlik (üks keskmine modernse satanismi viljeleja ei tunnista “jumalat” selle tavapärases tähenduses – tema jaoks on jumal/saatan ta ise, mõnede teiste jaoks aga enamal või vähemal määral antropomorfne isik – siis tekitas see teatud raskusi loodava Eesti Saatanakiriku läbiva filosoofia määratlemisel), tuli leida võimalikult paljusid, Saatanat kandva jõuna tunnistavate isikute ühtne suund.

Selleks suunaks sai peale pikki arutelusid tänapäeval kõige paremini kirja pandud filosoofia – Anton Szandor LaVey modernse satanismi alustala ja teejuht – raamat pealkirjaga “Saatanlik Piibel”. Raamat, mis erinevalt levinud arusaamadest juhatab seda lugeva inimese iseseisva mõtlemiseni.

Saatanliku Piibli (edaspidi SP) eesmärk pole MVO seiskohalt panna paika inimese mõttemaailma, vaid olla juhatavaks suunaks ehk võtmeks, mis avab ukse maailma, mis mõnevõrra erineb seni sisseharjunud kristliku maailma stereotüüpilisest seisukohast.

Eelneva lause lahtiseletamiseks tuleb algatuseks lahti seletada Saatana mõiste keskmise satanisti seisukohalt.

Keskmine “laveyaanlik/modernne satanist” on seisukohal, et “Saatan” pole mitte judeokristlikus religiooniliinis tundud kurjuse sümbol, vaid inimese loomuliku, materiaalse ja vaba tahte väljendus. Selle poolt räägib ka kristlik piibel ise (otseseid viiteid tooma ei taha hakata – küll huvilised leiavad need ise).

Peale filosoofilis-ratsionaalsete satanistide leidmist jäi üle vaid panna kokku sobilik põhikiri. Selle aluseks sai moslemikoguduse põhikiri, mida siit-sealt muudeti vastavalt vajadusele.

Kõnealune põhikiri võeti vastu volbriööl, aastal 2001 peale mitut MVO asutava kogu koosolekut, kus arutati õpetuslikke aluseid ja üldist filosoofilist suunda.

Kuna MVO juriidiline põhi oli hetkel nõrk, tekkis probleeme asutamisdokumentide vormistamisega. Väidetavalt esines 2002. aasta alul esitatud dokumentides viga, mille aga hilisemad konsultatsioonid juristidega välistasid. Seega jääb tänaseni õhku küsimus tollase registreerimistaotluse tagasilükkamise tegelik taust.

Hoolimata sellest on MVO seisukohal, et Siseministeeriumi Usuasjade Osakond on satanistliku koguduse registreerimise poolt. Olgugi, et nimetatud osakonna juhatajaks on katoliku usku hr. Ilmo Au, on ta korduvalt väljendanud seisukohta, et riiklikult oleks kasulikum, kui igasugused satanistlikud organisatsioonid oleks ametlikult registreeritud ja seega riiklikule kontrollile avatud.

Kahjuks lõppes 2003 aasta alul jõustunud uue “kirikute ja koguduste seaduse” vastuvõtmisega Siseministeeriumi (SM) Usuasjade Osakonna kontroll usuorganisatsioonide üle ning nende registreerimine läks sujuvalt ametkonna kätte, kel puudub igasugune sügavam kokkupuude taoliste organisatsioonide tegeliku taustaga. Kurjad keeled justiitsministeeriumist teavad rääkida, et seadusemuudatuse taga oli suuresti just vajadus viia vastutus võimaliku satanistliku koguduse registreerimise osas selleks pädevalt SM usuasjade osakonnalt üle absoluutselt ebapädevale linnakohtu registriosakonnale. Selle liigutuse mõte seisnes selles, et kui SM usuasjade osakond oleks olnud pädev saatanlikku kogudust registreerima n.ö. omade jõududega, ilma kõrgematelt instantsidelt nõu küsimata, siis linnakohtu registriosakonna kohtunikuabide üle oli suurem kontroll ning nende ebapädevuse tõttu sellistes teemades oli ka mõistetav, et registriosakonnast tehakse hulgaliselt seisukohapäringuid erinevatesse riigiametitesse. See omakorda andnuks MVO registreerimise vastastele organisatsioonidele hulgaliselt võimalusi MVO registreerimist takistada.

EELK on avalikult tunnistanud, et teeb omalt poolt kõik võimaliku MVO registreerimise takistamiseks. Pole kuigi suur saladus, et justiitsministeeriumis on otseselt usuasju puudutavate teemade koordineerijaks kodanik Priit Kama, kes “juhtumisi” kuulub EELK juhatusse, olles samas ka justiitsministeeriumi asekantsler. Kes vähegi justmin’i tööga kokku puutunud, see teab, et usuasju puudutavate teemade puhul jääb määravaks just hr. Kama seisukoht.

Vahetult peale MVO registreerimisdokumentide registriosakonda saatmist ütles ühe MVO liikme ema, kes tol hetkel töötas ühe teatud linna reg.osakonna juhatajana, et vahetult peale avalduse laekumist tuli kõigisse Eesti registriosakondadesse hr. Kama korraldus peatada igasugune MVO registreerimise protsess. Nimetatud reg. osakonna juhataja mainis ka, et iga reg-osakonna töötaja, kes oleks MVO registreerinud, oleks sel päeval viimast päeva oma tööpostil viibinud.

Veidike teemast ette rutates tuleb ära mainida, et erinevate MVO liikmete andmeil rändasid MVO registreerimisega seotud dokumendid järelpärimiseks ja seisukohavõtuks kõikvõimlikesse riigiametitesse (näiteks justiitsministeeriumi, siseministeeriumi, politseiametisse, kaitsepolitseiametisse ja isegi andmekaitseinspektsiooni).

On ka teada, et vähemalt SM usuasjade osakonna seisukoht oli MVO suhtes positiivne. MVO’le on teada nimetatud osakonna analüüs, mille põhjal “puudub Eesti Vabariigi seadusandluse alusel põhjus ja alus MVO registreerimisest keeldumiseks.” Samuti ütleb kõnealune analüüs, et “jätkuv MVO registreerimisele kaigaste kodaratesse loopimine võib viia kaebuseni kohtusse, mis hiljemalt Euroopa Inimõiguste kohtus lõpeb MVO esindajate võiduga”. Rõhutan korduvalt SM usuasjade osakonna seisukohta: “on arukam taoline usuorganisatsioon registreerida, tagades seeläbi selle üle riikliku kontrolli, kui lasta sel omapäi ja spontaanselt, ilma igasuguse ülevaateta tegutseda.”.

26. aprillil 2003. aastal üritasid MVO liikmed registreerida Musta Veenuse Ordut mittetulundusühinguna.

Seekord aga hakkasid riigi veskid kohe jalvatama ning peatselt laekus ka eitav kandeotsus:

Väidetakse, et MTÜ nimi ei saa olla “ordu”. Kui teha kiire päring regitriosakonna veebis, leiame me aga – oh üllatust – L.Õ.K.S. Ordu! Registrisse kantud juba 1997. aastal .Hea küll, oletagem, et vahepeal MTÜ’de registreerimise kord muutus ja nüüd enam “ordut” nimeks panna ei tohi. Vaadakem aga veel ringi. Nüüd leiame veel ühe ordu – Keskmaa Ordu! Registrisse kantud 17.05.2004.

Aadressil https://info.eer.ee/ari/ariweb_package.avaleht võib igaüks teha kiire päringu “ordude” kohta. Tuleb välja, et igasuguseid ordusid on meil Eestis lausa jalaga segada. Ja kõik nad on mittetulundusühingud.

Kuidas seda mõista? Küsiksin seda isklikult registriosakonna juhatajalt aga on selge, et vastuseks saaksin mingi mittemidagiütleva sisuga kirja. Seepärast palun minu eest sama asja küsida mõnel ajakirjanikul. Võibolla temale antakse ka mingi arusaadavam selgitus?

Peale teistkordset “asutavat koosolekut” koostati MVO täiustatud põhikiri, mis esitati uue Kirikuste ja koguduste seaduse põhjal registreerimiseks Tallinna Linnakohtu Registriosakonnale.

TÄPSELT ettenähtud aja möödudes laekus sealt eitav vastus:

MVO reageeris eitavale otsusele operatiivselt.

Kõigepealt võeti ühendust SM usuasjade osakonna juhataja Ilmo Auga, kelle kaasabil kõrvaldati põhikirjast juriidilised vead. Peale otseste vigade analüüsiti muid asjaolusid ja tehti parandusi kohtades, mis võisid asjas halvasti orienteeruvates isikutes põhjustada vääritimõistmist. Teades, et nn. Saatanlikud Maailmareeglid ja Saatanlikud Deklaratsioonid võivad pealiskaudsel lugemisel jätta totaalselt vale mulje, olime neile juba esialgse põhikirja juurde põhikirja lisadesse lisanud nende lahtiseletuse. Nimetatud reeglites oli kaks vastakaid arvamusi tekitavat punkti:

Ja

MVO mõistab, et teatud aspektist lähtudes on kättemaks võrreldav omakohtu ja omavoliga. Kuigi MVO põhikirja lisas 1, lisas 2 ja hilisemas vastulauses on kõnealused punktid laiemalt lahti seletatud, jäi meile kahtlane mulje, et ei kohtunikuabi Juta Jõulu ega hilisem asjaga tegelenud kohtunik Jaanus Saaremõts pööranud suuremat tähelepanu Põhikirja punktile 1.6, mille alusel “Koguduse Põhikirja olulisteks ja lahutamatuteks osadeks on Põhikirja lisad.” Lisa 1 sisaldab nimelt Saatanlike Deklaratsioonide lahtiseletusi MVO seisukohast ja õpetusest lähtuvalt.

Saatan pakub kättemaksu teise põse ettepööramise asemel.

Selle deklaratsiooniga kiidame heaks ilmaliku karistussüsteemi ning tunnistame, et iga tegu – olgu see hea või halb, peab saama tasutud siin, maises ilmas, mitte spekuleeritavas surmajärgses Põrgus või Paradiisis. MVO põhikirja lisa 1

Lisaks seletab-põhjendab-õigustab MVO kõnealust Maailmareeglit ka järgnevalt:

MVO põhikirja punktis 3.2.5 väljendatud kättemaksu mõiste tuleneb Saatanlikust Piiblist ja viitab samuti hädakaitseolukorrale, mis seisneb enda kaitsmise õiguses ründe korral – põsk on siinkohal sümbolina rünnatav subjekt, mis ennast kaitseb ründe talumise asemel. MVO viitab siinkohal Eesti Kirjakeele seletussõnaraamatu II köite 4. vihikule (Eesti Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituut, 1993), milles seletatakse sõna „kättemaks“ lahti järgmiselt: „halbade tegude, halva kohtlemise, ebaõigluse, alanduse, solvangu vms. tasumiseks sooritatud tegu v. teod.“ (link lõigule vastulauses)

Ja samas vastulauses põhikirja 3.3.11 kohta selgitus:

Saatanlikus Piiblis sätestatud Saatanlike Käskude punkt nr. 11 ütleb järgmist: „Avalikus kohas ära sega kedagi. Kui keegi sind segab, käsi tal lõpetada. Kui ta seda ei tee, siis nuhtle teda tema enda vahenditega.“ Karistusseadustiku § 28 lg 2 sätestab hädakaitse piiride ületamise: „Isik ületab hädakaitse piiri, kui ta kavatsetult või otsese tahtlusega teostab hädakaitset vahenditega, mis ilmselt ei vasta ründe ohtlikkusele.“ Seega - kui ennast kaitstakse samade vahenditega, millega toimub rünne, olles eelnevalt veel ründajat hoiatanud, ei minda vastuollu Karistusseadustikus sätestatud hädakaitse piiridega. (link lõigule vastulauses ja Karistusseadustik)

Säästmaks siinkohal aega ja ruumi, esitame siinkohal muutmata kujul omapoolse vastulause registriosakonnale.

Peale vastulause tegi MVO ka kriitilisi muutusi oma põhikirja. Lisame siinkohal ka põhikirja muutmise protokolli.

(vastulause ja põhikirja muutmise protokoll)

Peale enam kui pooleaastast tulutut ootamist võttis MVO juhatuse esimees asja kätte ja asus telefoni teel pommitama registriosakonda ja linnakohut. Peale kuu aja pikkus telefonidebatti õnnestus jõuda sinnamaale, et kohtunik J. Saaremõts tegi otsuse ja edastas selle registriosakonnale, kes pidi otsuse ka MVO'le edastama.

Järgnes taas 3 nädalat ootamist, mis tipnes kurioosumiga, et kohtunik oli küll otsuse registrile saatnud kuid register leidis, et nemad ei ole kohustatud üldse mingit teavet MVO’le edasi saatma. Alles peale füüsilist registriosakonna külastust õnnestus kätte saada kohtunik Saaremõtsa otsus:

Kuigi MVO’l jäi peale otsuse kättesaamist 30 päeva aega otsuse edasikaebamiseks, otsustati sellest õigusest loobuda. Põhjuseks pole mitte see, et meil poleks argumente. Põhjuseks on lihtsalt see, et meil puuduvad hetkel kahjuks ressursid kohtukadalipu läbimiseks ja hoolimata meie argumentide kaalust suvatseb kohus neid arvesse võta enda suvast lähtuvalt.

Lihtne näide:

MVO vastulauses on öeldud:

Maailmapraktikas puuduvad näited satanistlike usuliikumiste poolt toime pandud massimõrvadest. Isegi tõendatult satanistliku taustaga isikute poolt toimepandud üksikuid mõrvajuhtumeid on teada äärmiselt vähe. Seevastu näiteks kristlike sektide poolt toime pandud massimõrvad on üldtuntud, toogem neist silmapaistavamatena välja James Warren Jonesi (“Peoples Temple Christian Church’i” juht ja asutaja, kelle kristlusele tuginev usutegevus kulmineerus 1978.a. 18. novembril enam kui 900 laibaga, kellest kolmandik olid lapsed) ja David Koreshi (kristliku sekti “Branch Davidian” juht, kelle usutegevus tipnes tulevahetusega FBI ja tema ususekti vahel ning ja lõppes pärast enam kui kuu aega kestnud piiramist 1993.a. 19. aprillil 74 inimese, sealhulgas 21 lapse põlemapanekuga) juhtumid..(link lõigule vastulauses)

Selle peale kirjutab hr. Saaremõts järgmist:

Kuigi inimohvrid on satanistide praktikas olnud haruldased, on neid siiski ette tulnud.

Ning veidi hiljem lisab:

Asjaolu, et on kristlike sektide poolt toimepandud massimõrvad on üldtuntud, ei ole aluseks MVO registreerimiseks.

Siit tulenevalt jääb MVO’l arusaamatuks härra kohtuniku loogika. Ühest küljest ta tõdeb, et “inimohvrid on satanistide praktikas olnud haruldased” (link lõigule kohtuotsuses) (MVO mainib siia juurde, et kuigi on tõesti olnud väidetavaid satanistlikke ilminguid, millega olevat kaasnenud ka inimohvreid, pole kogu maailmapraktikas ühtegi nimetatud juhtumit satanismiga seonduvalt tõestada suudetud. Peale selle ütleb kümnes Saatanlik Maailmareegel: “Tapa loomi vaid juhul, kui oled näljas või kui nad sind ründavad!” Ning seitsmes Saatanlik Deklaratsioon sedastab, et “Saatan pakub inimest ühe loomana /--/”millest tulenevalt ei saa ükski inimohver ega üleüldse ükski inimese tapmine (v.a. hädakaitse või äärmusliku ellujäämise vajaduse juhtum (a’la Paraguai lennuki allakukkumine mägedes, mis tipnes hukkunud kaasreisijate söömisega, mille isegi Rooma Paavst ellujäämisvajaduse tõttu heaks kiitis)) olla lähtuv saatanlikust õpetusest vaid üksnes konkreetse, teo toime pannud indiviidi ilmselgelt väärastunud maailmavaatest.)

Veidi hiljem tõdeb härra kohtunik, et “Asjaolu, et kristlike sektide poolt toimepandud massimõrvad on üldtuntud, ei ole aluseks MVO registreerimiseks.” (link lõigule kohtuotsuses)

On tõsi, et MVO esitas oma vastulauses registriosakonna eitavale otsusele viite kristlike sektide massimõrvadest. (link lõigule) Ent MVO ei tahtnud seejuures väita, et nimetatud juhtumid oleks aluseks MVO registrisse kandmisel. MVO tahtis neid juhtumeid mainides meenutada, et Juta Jõulu eitava kandeotsuse väide “On võimalus, et vaimselt tasakaalututele inimestele mõjub satanistlik filosoofia laastavalt, mistõttu nende tegevus võib muutuda ettearvamatuks ja ohtlikuks nii enda kui ka teiste suhtes.” on subjektiivne ning ei peegelda reaalset tegelikkust täies mahus, jättes tähelepanuta terve hulga juba registreeritud kristlike koguduste-sektide tausta. Loomulikult tahtis MVO seeläbi viidata registriosakonna ametnike erapoolikusele.

Igatahes võime me härra kohtunik Saaremõtsa otsusest selgelt ja valesti aru saamata järeldada, et satanistlikus praktikas esinenud haruldased (üksikud) inimohvrid on piisavaks aluseks MVO mitteregistreerimisel ent kristlike sektide üldtuntud massimõrvad pole vähimakski takistuseks kanda registrisse hulgaliselt kristlikke kogudusi.

MVO’d huvitab, et kui siinkohal pole tegu topeltstandarditega, siis millega nimelt on tegu? Miks ühe (kristliku) usuvoolu esindajate üldtuntud massimõrvad (ilmselt ükski terve mõistusega isik ei kõhkle tunnistamast kristliku taustaga usuorganisatsioonide sooritatud massimõrvade olemasolu) ei ole siiani takistanud kristlike koguduste registreerimist (kuigi registreeritud koguduste nimekirjas on hulgaliselt ilmselgelt sektantliku taustaga kogudusi, mis maailmapraktikas on teadaolevalt olnud seotud lugematu hulga “ajupesu” ja muude kriminaalsete ilmingutega (“Elu Sõna” (esimese EV ajal lausa KEELATUD usuliikumine!), “Jehoova tunnistajad,” “Kristuse Kogudus” jt) ent haruldased inimohvrid väidetavalt satanistlike sektide poolt (MVO rõhutab siinjuures, et maailmapraktikas ei ole esinenud juhtu, kus ÜKSKI väidetav inimohvrijuhtum oleks suudetud tõestatult seostada mõne reaalse satanistliku grupiga (väärastunud üksikindiviidide tegude eest nagu Itaalias juhtunud “neitsi Maarja näoga” neiu mõrv, ei suuda vastutada ükski organiseeritud, kavakindel organisatsioon)) on määravaks põhjuseks satanistliku koguduse mitteregistreemiseks Eestis.

Kui selline on kohtu seisukoht, siis kutsub MVO üles organisatsioone ja üksikisikuid vaidlustama kohtulikult terve rea kristlike koguduste registrissekandmist kohtunik Saaremõtsa väite alusel, et “kristlike sektide poolt toimepandud massimõrvad on üldtuntud”!!!

Samuti köidavad kohtumääruses sisalduvates kohtu põhjendustes tähelepanu laused, milles juttu Tartu Ülikooli eksperthinnangust. Kohtumääruses ei täpsustata, kes koostas Tartu Ülikoolis kõnealuse eksperthinnangu. Juhul kui koostajaks oli Tartu Ülikooli usuteaduskond, võib kahtluse alla seada eksperthinnangu sõltumatuse – kristlasest eksperdi hinnang satanismile võib olla ebaobjektiivne ja kantud isiklikest veendumustest ja eelarvamustest.

Tartu Ülikooli ekspert (eksperdid) leiab (leiavad) oma hinnangus satanismile, et vaimselt tasakaalututele inimestele mõjub satanistlik filosoofia laastavalt, mistõttu nende tegevus võib muutuda ettearvamatuks ja ohtlikuks nii enda kui ka teiste suhtes. Tegemist on äärmiselt kitsarinnalise seisukohaga, mis selgelt väljendab selle autori eelarvamusi satanismi suhtes, jättes tähelepanuta legaalsete konfessioonide (sh. kristluse) ja nende õpetuslike aluste faktiliselt tõestatud laastava mõju nii vaimselt tasakaalutule inimesele kui ka taoliste inimeste gruppidele.

Kohtumääruses ei ole täpsustatud, kelle poolt konkreetselt (teaduskond, eksperdi nimi) on Tartu Ülikooli eksperthinnang koostatud, samuti pole selle koopiat lisatud kohtumäärusele. See asjaolu annab aluse erinevateks kahtlusteks – kelle poolt eksperthinnang koostati, kas tegu oli erapooletute ekspertidega, kas see üldse koostatigi ning kas kohtunik võttis otsuse vastuvõtmisel selektiivselt arvesse vaid satanismi negatiivselt kajastanud lõike, jättes arvestamata positiivseid?

MVO mõistab, et satanismi peetakse üldiselt antikristlikuks ja kristluse vastu võitlemiseks. Kogu küsimus on terminoloogias. On tõsi – tuleb tõdeda, et meie “lääne kultuuris” on “saatan” üldjuhul kurjuse võrdkujuks. Ent on veel palju muid sõnu, mis “üldjuhul” negatiivseid väärtusi kannavad. Siiski pole ükski neist sedavõrd tagakiusatud, kui “saatan”

MVO tahab rõhutada, et kuigi “läänemaailm” käsitleb sõna “saatan” kurjuse kehastusena, pole sel nimel “kõigile tuntud piibli” seisukohast tegelikult mingit pistmist kurjusega. Vana Testament käsitleb Saatanat Jahve käsilasena, kelle ülesandeks on kanda ette inimeste pattudest ning panna proovile inimeste kindlameelsust. Uues Testamendis räägitakse Saatanast palju, kuid valdaval enamusel juhtudest võib selgelt järeldada, et jutt käib just ja nimelt kõnealuse inimese inimlikest omadustest/nõrkustest (siinkohal võiksin tuua terve hulga piiblitsitaate aga kuna loetaelu läheks liiga pikaks, võib iga soovija teha seda omal käel lingi http://piibel.net all, pannes otsingusõnaks “saatan” ning süvenedes tulemustesse kaine mõistusega.)

MVO tõdeb, et modernse satanismi sünniloo juures on olnud suur roll kristlusel ja selle mahategemisel. Ent kui süveneda satanismi filosoofiasse, võib igaüks näha, et sel pole mingit kandvat rolli. Omalt poolt rõhutame, et kristluse silmapaistev mainimine Saatanlikus Piiblis on tingitud pigem nimetatud raamatu kirjutamise ajal valitsenud ühiskondlikust seisukohast ja vajadusest mingil moel üldisest taustast silma torgata ning rahva teadvustamiskünnist ületada. Keskmisel tänapäeva Eesti inimesel on raske mõista usumaailma 1960’date USA’s, kus A. S. LaVey oma Saatanliku Piibli kirjutas. Kuid see, kes viitsib teemasse süveneda, saab mängeldes aru, et silmatorkav kristluse mainimine on tingitud peamiselt vajadusest mingil taustal silma torgata ning selgitada vastsündinud religiooni põhimõtteid. Kuidas olekski seda parem teha, kui mitte võrrelda seda must-valgelt “valitseva religiooniga”. Olgu põhjuseks, mis iganes – satanism EI VASTANDU kristlusele kui “läänemaailma eetika ja moraali põhialusele”. Seda kinnitavad ka olulised ja põhimõttelised kokkulangevused kristlikes ja saatanlikes käskudes.

Kui järele mõelda: siis polegi suurt erinevust. Peamised inimtegevust puudutavad punktid (tapmine, vargus, abielurikkumine) on mõlema religiooni poolt hukka mõistetud. Tuleb tunnistada, et satanism suhtub teatud ilmingutesse isegi rangemalt (kui kristlus ei keela loomi tappa, siis satanism seab selles osas kindlad piirid, kui kristlikes käskudes pole juttugi seksuaalse lähenemise kohta, siis satanismis on selle kohta selge käsk, kui kristlikes käskudes pole juttugi lastele liigategemisest, siis saatanlik käsk ütleb selgelt “EI!” jpm). Lisaks sisaldavad paljud saatanlikud käsud juhiseid igal elujuhtumil hakkamasaamiseks. Kui neid põhjalikult analüüsida, võib kõhklematult tunnistada, et neid järgides on inimene kaitstud igasuguste elus ettetulevate probleemide eest. Peale selle on kaitstud ta kodu ja ta pere.

Jah, satanism on teataval määral raskestimõistetav. Kuid tuleb tunnistada, et suurem osa probleemidest pole tingitud sugugi satanismi põhialustest vaid stereotüüpsest suhtumisest, et “kõik, mis keerleb Saatana ümber, lihtsalt peab olema kurjusest kantud!”

MVO tahab siinkohal rõhutada, et satanism, on usk, mis järgib põhimõtteid, mis on vanemad, kui talle tänapäevase nimekuju andnud judeokristlik religioon. Modernse satanisti seisukoht on, et tema usupõhimõtted pärinevad ajast, mil juutide jumal Jahve polnud “oma rahvast” veel Egiptusest välja juhatanud. Seda usku ja selle põhimõtteid viljeleti aladel, mis hiljem heebrealaste poolt vallutati. Satanistid pole süüdi selles, et sajandeid hiljem nende põhimõtteid kandvale jumalusele poogiti külge negatiivsed omadused. Satanistid ei saa leppida asjaoluga, et nende usu üle mõistetakse tänapäeva Eesti Vabariigis kohut nende jaoks võõra usu poolt juurutatud põhimõtete ja terminite alusel – see on võrdväärne sellega, kui Eesti kodaniku üle mõistetaks Eesti Vabariigis kohut näiteks islami šariaadiseaduste alusel – see oleks igaühele meist absoluutselt vastuvõetamatu! Samas on EV riigiametnike silmis täiesti normaalne, kui satanismi hinnatakse satanistide jaoks võõra usundi e. kristluse reeglite ja terminite alusel.

MVO kutsub siinkohal kõiki üles protesteerima meie vabariigis vohava ebaõigluse, usuvabaduse rikkumise, topeltstandardite rakendamise ja riigiametnike erapoolikuse vastu!